Magasiait oli alul kogukonna ja hiljem vallarahva ja mitte riigi või mõisniku omanduses. Aida tegevust reguleeris 1866. aasta vallaseadus, mille järgi pidi kogukond hoidma ettenägemata tarvidustel viljatagavara. Laenatud vili tuli väikeste protsentidega tagasi tuua. Aidast anti volimeeste otsusel vilja ka vaestele. Teravaks läks seis näljahädadega, mil viljatagavara lõppes enne, kui kõiki soovijaid jõuti rahuldada. See juhtus näiteks 1868.- 1869. a näljahäda ajal, mis langes rahvusliku tõusu ja valdade loomise aega. Paljud kollektiivid näiteks ei saanud seetõttu sõita I laulupeole 1869. a Tartusse. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, kui varustatus toiduainetega paranes, kadus pikapeale ka vajadus magasiaitade järele.

Koostas Ardo Niinre Vikipeedia põhjal