Peeter Suure Merekindluse jaovarjend

Koolimajast kagus olev jaovarjend

Kiili Gümnaasiumi lähiümbruse kaks jaovarjendit ja kaevikuliin on detailid suuremast Peeter Suure merekindluse plaanist, mille kiitis heaks tsaar Nikolai II 1907. a. Keiser Peeter Suure nimi pandi kindlustustele 26. aprillil 1913. a, millega taheti rõhutada suurvene võimu Euroopasse akna raiumisel. Grandioosse töö mõte oli Petrogradi (nõnda nimetati meie lähimat miljonilinna 1914-1924) ja Kroonlinna kaitsmine vaenlase eest. Sõjalis - poliitilises taustast nii palju, et Tsaari- Venemaa sai Vene- Jaapani sõjas (1904-1905) hävitavalt lüüa. 20. sajandi alguses kerkisid eelmisele lisaks ähvardavad sõjapilved ja kujunesid välja riikide liidud. Ühelt poolt Antant eesotsas Venemaa, Inglismaa ja Prantsusmaaga ja teiselt poolt kolmikliit, mille tuumiku moodustasid Saksamaa, Austria- Ungari ja Itaalia. Põhjendatult eeldati Venemaal, et tsaaririigi suunal tuleb sõja korral eelkõige tegemist teha Saksamaaga suunaga pealinnale Petrogradile. Linn oli seni peaaegu kaitsetu, sõja korral tuli see nii mere, kui maismaa poolt lukku panna. 1907. aastal andis tsaar Nikolai II välja korralduse Venemaa pealinna kaitsekorralduse kava väljatöötamiseks. Selle printsiibid kiideti heaks 1911. a lõpus. Ning 1912. a 29. juunil saabus tsaar jälle isiklikult Revelisse, et asetada merekindlusele nurgakivi.

Kuid kui mere poolt oli kava Soome lahe sulgemisega kõigiti korralik, selgus tõsiasi, et juhul kui vaenlane oleks tahtnud vallutada Tallinna maa poolt, oleks ta võinud seda takistusteta teha. Sestap lisati plaani  Tallinna merekindluse kaitsmiseks  maapoolne kindlustuste vöönd. Eestimaa kubermangu pealinna maakaitse jagati kolme sektorisse ning kuna linnale lähimast vööndist oli võimalik kahuritulega suuri purustusi tekitada, sest näiteks Männiku laskemoonaladudest jäi kaitseliin vaevalt 1 km kaugusele,  võeti 1915. a lõpul ette radiaalselt linnast kaugemale veel ühe kaitsevööndi ehitus, millega hakati ehitama meie poolt vaadeldavaid jaovarjendeid, kahurialuseid jooksukraave. Kulud oli üüratud. Näiteks Venekülas, mis oli Kiili alevi endine nimi, oli ehituste eelarve 1 156 000 rbl, Saustis 1 136 500 rbl. Võrdluseks kuupalk tekstiilitööstuses oli 6-9 rbl, suur käi maksis 1,5 rbl. Muidugi tuleb arvestada ka sõjaga alati kaasas käivat inflatsiooni. 1914. aastast oli see Venemaal 300%.
Kiili valla praegusel territooriumil ehitas Peeter Suure merekindluse objekte 8. ehitusjaoskond, mille kontor asus Saire küla Nõmme talus. Kindlustuste ehitamiseks oli vaja töölisi ning neid saadeti siia kaugemaltki, näiteks Kesk-Aasiast. Kuid eestlastest ettevõtjad palkasid enamasti oma rahvuskaaslasi. Ehitus- ja mullatöölisi meelitas kohale vabastus sõjaväest ja sealt I maailmasõja rinnetele saatmisest. Kui kuulutuste tulpadel oli maagiline sõna „учeт"- (sõjaväe)arvestus, siis töölistest puudu ei olnud. Muidugi ühelt poolt säästis see meie rahvast tapatalgutest, mehed teenisid perele raha, kuid teisalt polnud kedagi põllutööd tegemas ja need jäid sööti.
Jaovarjendid olid osa kaitsesüsteemist, mis oli mõeldud võitlejate säästmiseks, aga ka sõjamöllus olevate sõdurite psühholoogiliseks kaitseks. Need mahutasid umbkaudu kümnekonna mehe ümber ja ehitati standardse projekti järgi. Tavaliselt maapinna sissekaevesse püstitati seinad, mille peale pandi sarrusena palgid, mis ühtlasi amortiseerisid lööklainet. Selle peale valati betoonlagi. Aknad puudusid. Laes oli ava korstna jaoks. Paigutus oli niisugune, et sissepääs oli kahest suunast, mis oli asetatud põhja poole arvestusega, et vaenlane tuleb lõunast. Sissepääs ja tugevast rauast peauks asetsesid sissetulijale nurga all, mis ühtlasi tegi võimatuks mürsu ja kuulide otsetabamuse.

 


PILT: Jaovarjend Kiili Gümnaasiumist kagus (end Venekülas) 1991. a
Jaan Vali fotokogu

Kaitserajatiste kasutamise finaal lõppes fiaskoga. Nimelt Vene riigi poolt tehtud meeletud kulutused nii tööjõuressursside osas kui ka rahaliselt olid kasutud. Sõja lõppfaasis, 1918. a veebruaris, jõudsid saksa väed peaaegu takistamatult Tallinna ning okupeerisid Eesti. Kaitserajatisi polnud neil vaja ja suurelt jaolt polnud neid vaja ka Eesti Vabariigil. Mis vähegi saadi, see tassiti laiali. Vaid betoonmürakad ning jooksukraavidest armistunud maapind jäi tummaks 20. sajandi alguse konfliktide tunnistajaks.

Kasutatud allikad:

  • Heino Gustavson. Merekindlused Eestis 1913–1940, Olion 1993
  • Interneti lehekülg  http://battal.ee/ Vaadatud 07.04.2022