Olev Rannik (08.01.1943 – 16.12.2012), spordipedagoog. Lõpetas 1961 Rakvere internaatkooli ja 1968 TPedI KKT. Harrastas korvpalli, suusatamist ja vibusporti. Töötas 1961–96 Sausti kooli kehalise kasvatuse õpetajana, 1996–99 Kiili kooli majandusjuhatajana ja 1999–2004 direktorina ning oli aastast 2004 Kiili Gümnaasiumi tööõpetuse õpetajana. 1993–99 Kiili vallavolikogu esimees ja 1999–2002 volikogu liige. Harjumaa spordipreemia "Meie teejuht, meie õpetaja" (2006).
Eesti spordi biograafiline leksikon, 2011:

Olev Rannik sündis Harjumaal, Kuusalu küla töökas taluperes, kus hinnati kõrgelt haridust, valitses kunstivaim ja hooliti loodusest ning kaasinimestest. Kodumägede suusaradadel ja  kodusel spordiplatsil ärkas temas spordimehe hing. Haridusteel läbis Kuusalu kooli, Rakvere Internaatkooli ja Tallinna Pedagoogilise Instituudi kehakultuuriteaduskonna. Rakvere tunnustatud suusatreeneri Uno Aavola juhendamisel omandas Olev suusatamises väga hea tehnika. Suusatamine oli tema põhialaks ka kõrgkoolis.

 

Olev Rannik – õpetaja
1. septembril 1961 alustas Olev tööd kehalise kasvatuse õpetajana. Vanas Sausti koolimajas oli tollal kitsas ruumide poolest ja õpilasi oli vähe, umbes 120. Võimlast võis alles unistada. Sestap said õpilased õuetundides kõva karastuse. Oli aeg, mil igal lapsel olid suusad omast käest võtta. Koos õpetaja Oleviga sõideti sisse suusarajad. Harju rajooni suusavõistlustel jõudsid Sausti poisid parimate sekka.
Tillukesel spordiväljakul oli olemas kaherajaline 100 m jooksurada,  kaugus- ja kõrgushüppekast  ning palliplats. Olev täiustas olemasolevat. Ikka koos õpilastega. Ehitati isegi suusahüppetorn keldrimäele. Selle rekord 7,5 meetrit on jäädavalt Olevi nimel. Mälestused selle torni ehitamisest ja kasutamisest on muutunud legendiks. Toimusid iga-aastased kergejõustiku-, suusa-, male-, kabe- ja lauatennisevõistlused. Kord marsiti edasi-tagasi 8 – 9 km, et maha pidada uisuvõistlus Tammetalu järve jääl. 
Matkamine muutus kõiki õpilasi ja spordientusiastidest õpetajaid haaravaks alaks siis, kui võeti osa üleriigilistest loodusmatkadest „Tere, sügis!", „Tere, talv!" ja „Tere, kevad!" Matkama ajendas ka koolis kehtestatud reegel, et ekskursioonile bussi või autoga ei saa enne, kui pole eelnevalt jalgsimatkal käidud.

Kiili Gümnaasiumis
1968. aastal avati uus koolimaja Kiili alevis. Täitus kauane unistus võimlast. Staadioni veel polnud. Olev Rannik võttis selle töö ette. Alustas üksi. Planeeris ja projekteeris, mõõtis ja markeeris... . Veetis 3 suvepuhkust staadioni ehitades. Appi tulid kohalikud tegusad mehed ja koolipoisid, aitas kolhoos. 1973. aasta oktoobris  staadion avati. 46 aastat täitis see auga oma ülesannet. Koos staadioniga ehitati ka  korvpalliväljak.

Igal talvel ajas Olev sisse suusarajad. Esmalt eemaldas võsa ja segavad puuoksad. Kooli 125.aastapäevaks (1983) kinkis kolhoos mootorkelgu „Buran". Suusarõõm suurenes nii koolinoortel kui ka Kiili elanikel. Liuvälja valas aastatel, mil talvetaat vähegi lubas. Spordibaaside aastaringne hooldamine jäi Olevi mureks.
Olevi südameasjaks oli vabal ajal sportimisvõimaluste loomine noortele. Pani välja kabe-, male- ja lauatenniselauad. Mõtles välja nippe ja originaalseid võistlusi, näiteks „Jalgratta-traiel" või „Torditurniir" korvpallis.
Kiili kooli poisid ja tüdrukud hakkasid silma paistma vabariiklikel korvpallivõistlustel. Meistritiitli saavutasid nii poisid kui tüdrukud.
Õpetajana oli Olev nõudlik. Nõudis eneselt, nõudis õpilastelt. 

Olev Rannik – sportlane

Olevi lemmikalaks oli suusatamine, kuid ta võis end tugevalt tunda paljudel spordialadel. Nooruses ahvatles teda kergejõustiku kümnevõistlus. Võrkpallis kippus võitma see võistkond, kus tema kaasa mängis. Üks võistlusala oli male, milles algõpetuse oli ta saanud  juba lapseeas. Spordikohtuniku teadmised omandas Olev keskkoolis.
Kiili valla spordiürituste korraldamisel pani õla alla ja osales neil ka ise. Harrastas isegi ekstreemsporti. Mitu korda läbis ta Tartu maratoni. Üksvahe karastas end talisuplusega.
Mingil hetkel keskeas avastas ta vibuspordi võlu ja nakatas selle kirega teisigi. Olevi initsiatiivil hangiti vajalik spordivarustus. Kiili vibuspordivõistkond saavutas Eesti meistrivõistlustel kolmandaid-neljandaid, väiksematel võistlustel ka kõrgemaid poodiumikohti.

Olev Rannik – uuele avatud
Olevi loomuomaduseks oli näha, mida tuleks paremini teha, mida uuendada või rajada. Olev Ranniku „valitsusajaks" oli selge, et 1968.a  valminud koolimaja on oma aja ära elanud. Olev algatas juurdeehituse. Kogu teekond maja valmimiseni oli tema hooleks ja südameasjaks.

Kus viga näed laita, seal tule ja aita! Nii ta käitus muudelgi juhtudel. Ootamata käsku või kutset.

Olev Rannik – iseõppija
Elu pakutud väljakutsed võttis Olev vastu kaalutletult, vastutustundega, pidevalt õppides. Ametinimetusi: kehalise kasvatuse õpetaja, poiste tööõpetuse õpetaja, klassijuhataja, staadionimeister, spordimetoodik, majandusjuhataja, koolidirektor, vallavolikogu esimees. Vajadusel keeras traktori- või bussirooli. Omandas praktilisi oskusi mitmest valdkonnast, näiteks projekteerija, geodeet, remondimeister, ehitaja. Tema tahtele allusid mitmesugused seadmed, masinad, tööriistad ja materjalid. Olevil oli lai silmaring ja kuldsed käed.

Olev Rannik –  kunstnik
Olevi kunstiandekuse allikaks oli kodu. Kunstiharidusega ema, palju kunstiraamatuid, tuntud kunstnike loomingut, eellaste kunstimeel. Olevil oli silma ja kätt: märkas loodust loojana, joonistas ja kujundas. Oli skulptor, kes võlus kunstitöid puidust ja kivist, väikseid ja suuremaid. Olevi hobiks oli pajust vitspunumine, kusjuures sobiva paju kasvatas ise. Valmisid mööbliesemed. Olevit jäävad meenutama kooli rändmeenena liikuv skulptuur „Käsi" ja tema kujundatud kooli sümboolika. Selle põhielement, Kiili logo, pälvis professionaalse kunstniku V Taigeri heakskiidu.

Olev  rõõmustas paljusid sõpru ja lähedasi,  kinkides neile oma kätetööna valminud meeneid või tarbeesemeid. Vabariiklikul õpilastööde näitusel paistsid Olevi juhendamisel valminud Kiili poiste käsitööd silma originaalsusega.

Olev Rannik – kaasteeline

Olevit on kolleegid iseloomustatud sõnadega: väärikas, sirgeselgne, aus, sihikindel, härrasmehelik, õiglane, soliidne, rahulik, konkreetne, hooliv, siiras, abivalmis, karm, isegi pedantne.  Vaikne vembumees, iseloomustasid teda keskkooliaegsed klassivennad. Vempe visanud ikka nii, et mõtles enne läbi, kuidas vahele ei jää. Ainult ühel korral olevat jäänud. Vaimukas naljamees, lisavad sõbrad ja kaasteelised.  Olevi naljasoon aitas üle saada mõnestki „kännust või künkast".

Olev Rannik- ühiskonnategelane

Tihedalt oli Olev Rannik seotud Kiili vallaga, alustades selle loomisest, kui 1991. või 1992. a moodustati Kiili valla asutav, 9-liikmeline ühendus, kuhu kuulus Saku külanõukogu saadikuna ka Olev Rannik. Ühendus tegeles loodava valla arengukava ja põhimäärusega, mis oli eelduseks valla Vabariigi Valitsuse määruse põhiseks sünniks kuupäevaga 22. juuli 1993. a. Kui Kiili vald oli Sakust eraldunud ja iseseisev Kiili vald loodud, oli Olev 1993-2005. aastani Kiili valla volikogu liige. Sellest volikogu esimehe ametit pidas ta kuni 1999. aastani.
Talle antud häälte arvult oli ta valimistel alati  esikolmikus. Valla alguse ajad olid rasked. Kuna elanike arv oli siis 1800 piires, ei laekunud eelarvesse piisavalt raha, samas soovid  ja tahtmised olid võimalustest  suuremad. Omandi- kui maareform olid pooleli ning sellealaseid vaidlusi tuli valda nii uksest kui aknast. Valla eksistentsiaalse püsimajäämise olukorras suutis Olev volikogu esimehena jääda rahulikuks, soliidseks ning vankumatuks. Kordagi ei tõstnud ta istungil häält. Kiili vallale rajati tugev ja monoliitne vundament, millel püsitakse senini.

Olev Rannikul jätkus jõudu, kannatust ja südant olla Õpetaja. 50 aastat. 

Olev Ranniku mälestuspink avati pidulikult kooli 155. aastapäeval 19. oktoobril 2013. aastal. Pingil on jäädvustatud Olevi pühenduslik  soov kolleegidele: „Olgu teil jõudu, kannatust ja südant olla Õpetaja".

Olev Rannikule pühendatud pink.
Foto Aivo Tammela