„Käsi mängus" - Kiili staadioni saamise lugu

20. augustil 2021. a avati Kiili renoveeritud staadion. Sel puhul on paslik heita pilk staadioni valmimise aega.

1968. aastal 1. septembril avas suure pidulikkusega uksed Sausti 8-klassiline Kool. Ümbruskonna 175 last hakkasid õppima ühes haridusasutuses. Kuid staadioni polnud. Koolimaja tagahoovis laiutas üksikute lepavõsa tuttidega niiske Vaska koppel, kus köietati lehmi jm pudulojuseid. Ometi nõudis õppekava koolis kehakultuurialaste algteadmiste andmist. Sel ajal oli kehalise kasvatuse õpetajaks Olev Rannik.  Temalt tuli spordiväljaku rajamise idee, plaan ja teostusjoonised. Aga kustkohast saada ehitusmaterjali ning mehhanisme? Mees pöördus miljonärkolhoosi „Rahva Võit" esimehe Rudolf Mannovi poole, käes tollal kõikvõimsa Kommunistliku partei programm, milles oli ette nähtud kehalise kasvatuse huvides kõikides koolides võimlate ja spordiväljakute rajamist. Sellele dokumendile sekundeeris Eesti Kommunistliku partei ja Eesti NSV Ministrite nõukogu määrus, millega kõik käiku läinud uued koolihooned tuli kasutusele anda koos spordiväljakutega. See käis ka Sausti 8-klassilise Kooli kohta.  

Niisuguste paberite vastu oli kolhoosi juhatusel raske vaielda. See aitas üle saada ka  kolhoosipoolsest võõristusest kooli suhtes ning töö võis 1969. a alata. Pealegi oli kolhoos saanud vahetuskaubana uue koolimaja eest Sausti mõisa, kus paiknes Sausti kooli ja 1938. a valminud Nabala koolimaja.

Kui finantseerimise ja ehitamise  lubadus oli saavutatud, algas plaanijärgne töö alates pinnase ettevalmistusest, huumusrikka mulla koorimisest, hüppe- heite- ja viskealade väljaehitamisest kuni lipuvarraste paigaldamiseni. Kolhoos eraldas maa nii staadionile kui ka pargiks kujundatavale lähemale ümbrusele. Kõige ebameeldivamaks osutus spordiväljaku kolmemeetrine kõrguste vahe, mis määras ära 10 000 kantmeetrise mullatööde mahu. Välja tuli kangutada lugematul arvul kändusid ja kive, maha võtta puid. Hulk aega kulus kõrgepingekaabli ümberpaigutamiseks, kus suure töö tegid ära koolipoisid, kes olid abiks ka 700 m pikkuse drenaaži rajamisel. Staadioni kastmiseks rajati jooksuringi siseservale toru. Toruringil oli ka suveilmadega dušiks sooja vee saamise ülesanne.   

Jooksuradade katteks sai odavust silmas pidades telliskivikillustiku, jahvatatud savi,  paekivisõelmete ja kustutatud lubja segu. Staadioni ehitamine ei läinud vastupanuta: umbrohu eemaldamine, pinnase vajumisest tingitud äärekivide ja heiteringide madalamale langemine,  kastmistorule vajaliku kaare painutamine, jooksuradade katte retseptuuri jälgimine ja kokku segamine, kus segistil ütlesid üles nii mootor kui reduktor. Need olid vaid mõned näited.

Probleemiks oli ka tööjõud. Kolhoosi mehed olid seotud erinevate põllutöödega ning tulid kohale siis, kui sellest jäi vaba aega. Üpris sageli asendas kehalise kasvatuse tundides heite-, tõuke või viskevahendit labidas, mis samuti arendas püsivust ja vastupidavust.Tol ajal oli kooli tunniplaanis niisugune tegevus nagu ühiskondlikult kasulik töö (ÜKT). Kooliõpilastel tuli õppeaastal sooritada kindel tundide arv. Poistele meeldis heinapõllu asemel toimetada staadionil, kus sai mehhanismidega töötada, stiimuliks spordibaaside rajaja rinnamärk ja kahel viimasel aastal kolhoosi makstav töötasu.

 

Läbi raskuste jõuti oktoobris 1973 staadioni avamiseni. Sinna kutsuti tolle aja Eesti  kergejõustiklastest Veljo Kuusemäe (isiklik rekord kettaheites 64.54), Ants Savest  (58.76), ja Enn Erikson (ketas 61.96). Eestlastele lisaks lätlane Stanislavs Skruls (62.00) ja leedukas Vytautas Jaras (62.64).  Seega oli staadionil tegu esimese ja kohe rahvusvahelise võistlusega. 

Oma kursusetöö kokkuvõttes kirjutab Olev Rannik: "Lihtsamaid rajatisi võib kool ühiskondlikus korras ehitada, kuid kaasaeg nõuab kvaliteetsete sünteetiliste materjalide kasutamist ja kapitaalset planeerimist ja selliste objektide ette võtmine on ilmselt mõeldamatu."
Ja edasi: „Kui koolimaju ehitavad ehitajad, siis sedasama tuleb ette näha spordibaaside püstitamisel."

Me võime esitatud tsitaatidest välja lugeda Olevi Ranniku õigustatud tüdimust. Nii sünteetiliste materjalide kui professionaalsete ehitajate kasutamine saabus Kiili staadioni jaoks 48 aastat hiljem, 2021. aastal. Riigilt saadi renoveerimiseks Covid-19 mõjude leevenduseks investeeringutoetust 420 000 eurot, millele vald lisas 230 000 eurot ja lisaks veel palliplatsi rekonstrueerimiseks 38 000 eurot. Raha pani asjad liikuma ja tulemus on näha, poole sajandi vanused objektid vastavad tänastele ootustele ja standarditele. Staadioni projekteerija Klotoid OÜ, ehitajaks oli Warren Teed OÜ ja korvpalliväljakul Spordiareenid OÜ,

Tahtmatult tekib võrdlus kahe ehituse, algse ja praeguse, renoveerimise vahel. Esmane staadion valmis paljuski tänu Sausti kooli kehalise kasvatuse õpetajale Olev Rannikule. Kolhoosile oli ehitus piimaliitrite ja teraviljatonnide kõrval vähema tähtsusega. Materiaalne toetus oli juhuslik. Kindlustati vaid  finantsiline tugi.

Täna avatava renoveeritud staadioni märksõnad on administratiivne ja majanduslik võimekus. Paraku nii spordis, kui elus on oluline tulemus. Seda ka staadioni puhul. Väga hea tulemusega lõppesid nii esimene kui teine. Vaid asjaosalised teavad milliseid raskusi ja närvipinget pidid üle elama esmase staadioni rajad. Maantee poolselt korvpallikonstruktsioonilt võime leida olulisemaid tegijaid: Olev Ranniku kõrval on sinna jäädvustatud Tõnis Solo, Valdur Kaku, Väino Anni, Eimar Ringvelti, Heino Põdra nimed. Toonastest koolipoistest olid kõige usinamad staadioni ehitusel Aleksander Meisalu ja Margus Ameerikas.

Nagu ikka, praegune imeline resultaat toetub algsete tegijate entusiasmile. Käesolev on mõeldamatu esimeseta.       

Tulles tagasi pealkirja juurde „Käsi mängus" peame me küsima: „Mis mõttes?" Täna avatav monument on pühendus kõigile neile, kelle käsi on olnud staadioni valmimisel mängus. Paljusid enam meie keskel pole, aga mõned on. Postamendil olev vasak käsi peopesaga vaataja poole, on tahutud staadioni valmimise  mõtte elluviimise algataja ja teostaja Olev Ranniku poolt. Kui sina paned oma parema käe sellele, oled sinagi kogukondlikus mineviku, oleviku ja tuleviku  ringmängus. Loodetavasti hakkab see sümbol edasi oma elu elama nagu seda on õnnenööp korstnapühkija kuuel Tallinnas Karja tänaval või Stockholmis Soome kiriku juures  olev väike pronkspoiss, kelle pead silitades võib loota soovide täitumist.  Kiilis on staadioni renoveerimisega üks soov täitunud.

Ardo Niinre
20.08.2021

Ülevaate tegemisel on kasutatud järgmisi allikaid:

• Kiili Gümnaasiumi lugu, koost. Esta Kullamaa, Kiili 2008
• Koolide spordibaaside rajamisest Sausti 8-kl Kooli kogemuste najal, kursusetöö- koost. O Rannik, detsember 1975
• Kiili Varahalduse SA andmed